Maiu koolielu: veebruar 2017

ÜLESANNE NR 5

Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus

Kõrreliste hulka kuuluvad ainult kõrreliste sugukonda kuuluvad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised- luga, piiphein, lõikheinalised- tarn, hundinuialised- hundinui. Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis suve- ja püsililled.

Tihti kasvavad kõrrelised kuivas mullas. Enamasti vajavad nad päikeselist kasvukohta. Varjulises või poolvarjulises kohas kaotavad nad oma iseloomuliku kasvukuju ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskemas mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näitseks hundinuiad ja harilik luga.

Kõrrelised on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub ka üheaastaseid taimi. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised, tarnadel ka kolmekandilised. Kõrrelised harunevad ainult sõlme kohast. Eristatakse tihedapuhmikulisi ja hõredapuhmikulisi. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks suur parthein, liiv- vareskaer, amuuri siidpööris, päideroog. Lehed paiknevad kõrrelistel vahelduvalt ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud hulgaõielisteks või -pööristeks. Õied on tavaliselt väikesed ja silmapaismatud.

Joonis 1. Hulgaõieline tähk.

Pildid: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4hk

http://morfoloogia.weebly.com/uploads/5/6/1/5/5615398/134723.jpg?1316425997

Joonis 2. Hulgaõieline pööris.

Pildid: http://www.aavikuemand.ee/?content=shop&table=muud

https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B6%C3%B6ris

Kõrrelisi kasutatakse aias veekogude ääres, istutusaladel, suvelillepeenardel ja taimekastides. Nad on armastatud taimed, sest nad sobivad nii kuivale kui niiskele kasvukohale, happelisele ja lubjalisele mullale, varjulisele ja päikesepaistelisele kasvukohale; nad on efektsed ja ilusad nii suvel kui talvel.

Kõrreliste paljundamine

Dekoratiivseid kõrrelisi paljundatakse peamiselt nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.

Vegetatiivne paljundamine

Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruheinad ja lubikas. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka sügisel. Varakevadine jagamise aeg on sobivam, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus.

Võsundiliste kõrreliste korral on jagamine lihtsaim viis paljundamiseks.

Jagamiseks kaevatakse taim üles ja jagatakse käte abil väiksemateks osadeks. Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning lehti.

Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada. Jagamiseks valitakse pilvise ilmaga päev.

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks hiina siidpööris ‘Gracillimus’ja harilik sinihelmikas ‘Variegata’, kuna seemnetega paljundades liigi tunnused uutel taimedel ei esine.

Generatiivne paljundamine

Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude stepirohtude külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks talvist läbikülmumist. Taimede külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõnede liigide seemned nt paruktarn vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad seemned idaneda kaua.

Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba, kanaari paelrohi ja itaalia kukeleib. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse kevadel, mais-juunis otse peenrasse, kasvuhoonesse külvikasti, kassetti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast kevadiste öökülmade möödumist.